Praktikapäev Marimetsa loodusrajal

Meie kooli praktikad näevad loodusturismi õppijatel välja siis nii.Lihtsalt sõidutatakse rappa aeg-ajalt.
Ilmaga vedas ikka roppumoodi,kusjuures eelmisel päeval oli paduvihm ja torm ning peale rabamatka jätkus ilm sama hooga edasi.AINULT SEE ÜKS PÄEV OLI ILUS !Ole sa tänatud, vana jumal.

Ühesõnaga pandi meid matkaraja ääres maha ja minek.

Rabani jõudmiseks tuli minna üle piiiika ! põllu ja läbi tiheda ürgmetsa.Seda marssi jätkus päris mitu kilomeetrit,et lõpuks ei teadnudki enam oodata ,millal siis tegelikult asjaks läheb.

Aga ka metsas olid omad imelised võlud ,pidime ületama mööda purret kiirevoolulise oja,mis oli suurtest vihmasadudest pungil vett täis ,mühises ja kohises vihaselt kui tõeline kärestikujõgi.
Oli paks ja pime ürgmets mahalangenud puudega,risti-rästi kuusejuurikatega -mets oli kui Oskar Lutsu "Nukitsamehest".
Loomulikult ümberringi hämmastav vaikus ja nina kõditav sügise kõdulõhn.Metsa all oli näha karjadekaupa viimaseid väsinud seeni,enne kui külm nad lõplikult jalalt murrab ja tohletama jätab.
Laululinde pole enam ammu.Vaikus.
Kopra tegevusjälgi oli siin-seal näha.Muidu tundus nagu oleks kõik tegelased korraga kodunt ära kolinud.

Siia pildile jäi vilgas toimetamine - kimalase lend.Kohtasin esimest korda nii suuri suskavaid putukaid.Neid mehikesi ei näinud veel ehmatavat sügav sügis kuigi hommikul oli maa krõbevalge,toimetasid nagu kesksuvel.Pesa oli suur-tõeliselt suur.
Koha valik oli tõeline reklaam Marimetsa loodusrajale.

Meie aga läksime ja läksime ...kuni lõpuks rabagi vastu vaatas.Puud muutusid aina väiksemaks ja miniatuursemaks.Nagu bonsai puud.Näha oli,et vennikesed hoidsid energiat kasvamise arvelt kokku.Mõõtkava oli nagu paigast ära,et kui võrrelda kanarbiku ja männi kõrgust.
See on karm maastik,toitainetevaene happeline pinnas,jalad pidevalt vees.
Sobib sookailule,jõhvikale,sookasele ,murakale ja muidugi turbasamblale.

Inimese jaoks oli rajatud  ca 10 km pikkune laudtee .Nagu öeldud hommikul oli halla ja laudteegi kui jäärada.Mööda astumine aga oli tõeliselt ohtlik.Pinnas vajus nagu soos ikka ja palju ta vajuma jääbki- kes seda teab-3 meetrit või  6 meetrit! Podisevad mülkad ümberringi.Niisiis parem tasus olla ettevaatlik.

Ka suured vihmasajud olid sood hoolega täitnud ja vaatas teine täies hiilguses oma vesiste silmadega meile vastu.Meie astumise jaoks mõeldud laudteegi oli kohati vee all nii,et kindlat jalgealust pidi pigem aimama,ei teadnud kuhu täpselt astud.

Rabasse oli rajatud ka kolm toredat vaatlustorni-piknikupaika ja isegi ujumissillad olid rabajärvede juures.Ei tea kuidas seal ujuda oleks ?Ilm oli kuiv ja päikeseline ,ainult lageda peal oli kõrvus vilisev kõle tuul.Nii me siin lähme.....

Mõnes kohas oli lausa ekstreem ja tee ujus kohati veepinnal lahtiste lauajuppidena.Püüdsime lihtsalt lauad kinni ja ehitasime tee kohapeal.Ühe matkalise pidime tõesti mülkast päästma ja paartükki said kummikud ääreni vett täis.Pildil meie õnnelikud loodusturistid ühte väääga kahtlast mülgast ületamas.

iEi olnud varem sellise loodusimega kokku puutunud.Võrratu võrratu võrratu.Imeline imeline imeline.

Maalilised rabajärved ja rabasaared .Kristallselge ja joomiskõlbuliku veega.Sookail lõhnas ka hilissügisel väga võimukalt.Jõhvikad ulpisid lompides veepinnal,neid sai sealt peoga sõeluda.Sootaimedest Huulhein on meil Eestis ainulaadne putuktoiduline taim,mille ka oma silmaga ära nägin.Pildil huulhein ja jõhvikas.

Nii lõppes meie matk rappa.Olin üsna rampväsinud.

KÄIGE ÄRA !