Ei tea, kas see, mis meie vahel eile õhtul juhtus,
ongi ainult see, mis vahel on:
kui inimene teise sisse sõbralikult suhtub
või veidi rohkem, kui see tavaks on.
Kas minu käitumine kombelõtvusena näis,
kui suu läks kogemata vastu suud?
Kui minu nina mööda sinu sooja põske käis
ja mõte haarata ei suutnud muud,
kui vaid, et ma ei ole üksi tollel patuteel,
ma tundsin, korraks liikus sinu huul.
Siis mõtlesin, et aitab kah, mis sest et tahtsin veel
ja aknapragudest käis sisse tuul.
Ma teadsin küll, et oleks olnud ilus sõnu öelda
mu nagiseva pingiserva päält.
Ja tean ju ka, on vaja rohkem teha, vähem mõelda.
Ma püüdsin peita värisevat häält.
Ei taibanud, et enne, kui sa jõudsid minu kambri,
su võitlus oli võidetud su peas.
Ja nagu möödaminnes võtsid juustest välja klambri
ja kotist hambaharja kui muuseas.
Ma lamasin su kõrval ja ei teadnud, kas ma võin
su unenägudesse tikkuda.
Ma enesesse mitmeid valepõhjendusi tõin,
et mitte sinu rahu rikkuda.
Ei julgenud ma märgata, et täna öösel sa
vaid tahtejõuga unesid ei näe.
Vaid ootad, millal julgen ma su kõrval ärgata
ja võtta oma kätte sinu käe.
Ju peagi hommik kohtas meie magamata päid.
Ei teadnud, kuidas juttu alata.
Sa lohutasid naerdes mind, et kõik on hästi läind.
Küll veidi kahju on, miks salata.Jaan Tätte
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar