reede, 29. jaanuar 2010

10.jaanuar - Soomaal räätsa matkal

MATKALE !
Sedapuhku põrutasin krõbeda talveilmaga Soomaale Riisa rabasse .Ilm oli uhke- palju kohevat lund ja värske karge talve nägu kutsus matkama. Leidsin matka  Looduse Omnibussi    kodukalt ja see oli ka viimase minuti otsus. Mõeldud tehtud padavai kella 9 ks bussi peale Rahvusraamatukogu ette. Inimesi oli palju ca 6o . Sõit kestis 2 tundi . Igasugused sõidud on minu jaoks suht tüütud ,ikka tahad et kohe asjaks läheks. Bussis oli suht igav ,kui mitte arvestada jutuajamist kursaõega ,kes oli ka juhuslikult plaanind matkama tulla. Sõitsime algul mööda suurt maanteed ja siis tulid käärulised külavahe teed ja siis käärulised põlluvahe teed  ja siis veel käärulised teed .Oli libe ,kuradi libe, kuidas see buss küll teel püsis.
 SAARISOO
 Olime lõpuks kohal .Meid võttis vastu Aivar Ruukel Saarisoo talu peremees ja tema suur uudishimulik maatõugu peni. Peni oli tõeline proff ,tegeles usinalt  linnainimeste tuvastamisega ning süstematiseeris nad oma töökindla ninaga. Meid ootas ees räätsamatk ,seega juhtati meid õue peale küüni juurde ja algas kohe lumehangel olevate räätsade laiali jaotamine ning jalga passimine .Ka laiad matkasuusad olid valikus ,kel peaks mingil põhjusel räätsad vastukarva olema. Mulle pold. Tõmbasin laksti ! räätsad kummipaelaga kanna taha kinni ja hakkasin uutmoodi käimist õppima.Suusakepid võtsin küll, nendele on pika tee peal hea toetuda, eriti veel ebakindla maapeal..  Oli lahe tunne ja kõigile räätsalistele tegi selline kooberdamine nalja .Muuseas ,see sama Aivar Ruukel oli esimene ,kes tõi räätsa matka Eestisse.
 Enne matka sohu pakkus memm meile maja trepil suures emailpotis tõmmanud sooja piparmündi teed ning kel pikka pidamist pold, võis välipeldikus hädal kah käia. Välipeldiku seinad praksusid siberi pakasest ning loomulikult laseks ma enne püksi kui nõustuksin välipeldikus tagumikku paljaks kraapima.
RIISA RABA
Kõige ees startis peremees ise laiadel suuskadel ja kuhvtihõlmad laiali lehvimas ,vist üks nööp oli kinni. Viskas oma võidunud seljakoti aastast 1960 üle õla ja keeras nina raba poole. Ei mingit uhkeldavat ja spetsiaal hüper-super matkavarustust. Üks karune mees, kes talvekülmast suurt välja ei teind. Tõsi, GPS on tal olemas, aga pidavat remondis olema.
Kohe maja taga voolas kuskil paksu jää all uhke lai ja kõrgete kallastega Navesti jõgi ,selle ületamisega hakkama saanud ,ootas meid teisel kaldal Riisa matkarada. Kuskil pidi olema ka laudtee, aga lund oli ju palju -
kõik , mis enne oli õhus,
peitis lumi enda kõhus.


Kohe hakkasid end reetma metsloomad, jäljeread olid risti-rästi mets all ja juttisid valget raba. Jälgede järgi võis aru saada ,et päris keset sood loomad ei liikunud ,olid rohkem varjul metsavilus. Metssiga, ilves, metsnugis, rebane, kitsed .Kole lugu küll,aga, ma ei tunne loomajälgi,  kui Aivar Ruukel oma targa suuga nii ütles, jäi mul üle vaid uskuda.
Puutumatu talvine raba ,kohev lumi, lume raskuse all kössitamas potsakad puukesed, mitte ühtegi jälge ,ei liikumist ega häält - vaikelu. Aga hetkega oli see läbi... Läksime massiga peale ja kündsime kogu ilu üle. Ehk oli sellest raba läbivast maanteest hiljem kasu kitsedele või teistele ulukitele, kes said nüüd ka väiksema vaevaga raba ilu nautima tulla. (Kui inimesest üldse võib mingit kasu olla.) Ületasime ka jäätunud laukaid ,kus kohati pragises jää ja näitas end laukavesi. Nägin matkaliste nägudes ähmi ja hirmu .Laukad panid suurema kaarega mööduma ja kõrgeid hüppeid tegema. Kes on kordgi proovinud ,siis tunneb seda sumpamise tunnet.
Marssimine kohevas lumes pole teps mitte kerge ja vaatamata külmale ilmale hakkas nahavahel palav. Marss, marss, marss...kaua veel. Uh ! Esimene päästev peatus oli vaatetorni juures .Siin sai tehtud väike räätsa hooldus puhtaks kopsimise teel -kippusid teised jääkamakaid alla koguma ,sest sai lauka veest läbi pandud - ja tehtud tee joomine ,noored itaaliaverd välismaalased lasid Jägermeistril ringi käia .Tundsid eesti talvest ilmselget vasikavaimustust.
Ja nii see matk jätkus .Veel läksime korra Navesti jõe peale ja liikusime piki seda . Veel üks lõikamine rabas ja saigi 2 tundi kestnud matk otsa. Saunas pakuti kaminasooja ja kõhukinnitust ,sai käia veel peldikus tuuri ja vaadata õue peal niisama ringi . Lihtne oli see majapidamine ,üks väga tavaline kodu, ei mingit teatrit ega kassikulda ega muinasjutulist turismitalu . Majas paistis olevat ka jahimehi .Värskelt nülitud seanahad olid tuulduma pandud ja aiakäru oli ääreni täis soolikaid ,lumel selged verejäljed. Seesama suur maatõugu peni kontrollis ja nuhatas käru lasti poole ,aga suuremaid emotsioone see külmund ollus temas ei tekitanud -eks ole söödud kah juba - võis pilgust välja lugeda... Majaperemehe tegemist oli toetama tulnud lisaks kamp kohalikke külamehi - sättisid räätsasid , kütsid saunamajas kaminaruumi, praadisid pannil vorsti ning pakkusid vahetut seltskonda- need lihtsad maakarva kuhvtides külamehed.

Aga otsa sai see matk.Pikk sõit kodu poole tõi rammestuse kontide vahele, sokidki olid saabastes pika päeva jooksul niiskeks tõmmanud ja jahedus kippus jalgadest naha vahele. Tallinnasse jõudsime õhtupimeduses.Olen jälle ühe toreda päeva võrra rikkam.

trallakas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar